Looduslugu
Sääsk teeb läbi täieliku muundumise läbi nelja eristatava etapi oma elutsükli jooksul: muna, vastne, nukk ja valmik. Esimese kolme etapi pikkus sõltub liigist ja temperatuurist. Culex tarsalis võib oma elutsükli lõpetada 14 päevaga 20 °C juures ja ainult 10 päevaga 25 °C juures. Mõnedel liikidel on elutsükkel nii lühike kui neli päeva või kuni üks kuu. Vastseid leidub lompides ja veega täidetud anumates. Nad hingavad õhku sabaotsas asuva sifooni abil. Nukud on peaaegu sama aktiivsed kui vastsed, aga hingavad läbi rindkerel asetsevate „sarvede“, mis kinnituvad rindkere hingamisavadele. Enamik vastseid toitub mikroorganismidest, aga mõned teistest sääsevastsetest. Mõned vastsed nagu Wyeomyia omad elavad ebaharilikes olukordades. Need sääsevastsed elavad kas vees, mis on kogutud epifüütsete bromeelialiste sisse või vees, mida varuvad lihatoidulised kanntaimed. Deinocerites’e perekonna vastsed elavad ookeaniäärsetes krabiurgudes.
Enamik sääseliike troopikavöötmest väljaspool talvituvad munadena, aga oluline vähemus talvitub vastse või valmikuna. Culex’i perekonna sääsed (St. Louise entsefaliidi nakkusesiirutajad) talvituvad paaritunud emasvalmikutena.
Verd imevate liikide emased leiavad oma ohvrid peamiselt lõhna kaudu. Nad on äärmiselt tundlikud väljahingatud õhus sisalduvale süsihappegaasile ning mitmetele ainetele, mida leidub higis. Mõned inimesed paistavad sääski ligi tõmbavat rohkem kui teised. Kogemuslikud uuringud sääsehammustustest näitavad, et hammustusrisk järgib ligikaudu negatiivset binoomjaotust. Meessoost olemine, ülekaalulisus ja 0-tüüpi veri võivad suurendada hammustusriski. Sääsed tunnetavad soojust, seega leiavad nad väga kergesti kuumaverelisi imetajaid ja linde, kui nad piisavalt lähedale jõuavad.
Sääsed ja tervis
Suures osas maailmast on sääsed suur avalik terviseprobleem; hinnatakse, et igal aastal kannavad nad edasi haigusi rohkem kui 700 miljonile inimesele ja põhjustavad surma umbes 1-le praegu elavale inimesele 17-st. Uus-Meremaal, Suurbritannias, Skandinaavias, USA-s ja teistes parasvöötme riikides on sääsehammustused rohkem lihtsalt tüütud.
Sääskede perekond Anopheles kannab malaariaparasiiti. Enamik sääseliike võib kanda niitussi — parasiiti, mis põhjustab väärastunud seisundit - tuntud kui elevantsustõbi. Enamik sääseliike saab kanda viirushaigusi kollatõbi, polkapalavik, epideemiline polüartriit, Rift Valley palavik ja Lääne-Niiluse viirus. Õnneks ei kanna sääsed edasi HIV-i ega AIDS-i.
Sääse toiduaega tihti ei märgata; hammustus tuleb nähtavale ainult selle immuunreaktsiooni tõttu, mida see esile kutsub. Kui sääsk hammustab inimest, süstib ta sisse sülge ja antikalgendeid. Iga indiviidi kohta kehtib, et esialgsele hammustusele ei järgne reaktsiooni, aga järgnevate hammustustega toodab keha immuunsüsteem antikehi ning hammustus muutub põletikuliseks ja sügelevaks 24 tunni jooksul. See on tavaline reaktsioon noorte laste puhul. Rohkemate hammustustega suureneb inimese immuunsüsteemi tundlikkus ja sügelev punane lööve ilmub minutitega seal, kus immuunreaktsioon on purustanud kapillaarveresooned ja vedelik on naha alla kogunenud. Seda tüüpi reakstioon on tavaline vanemate laste ja täiskasvanute seas. Mõned täiskasvanud võivad muutuda tundetuks sääskede suhtes ja reageerida nende hammustustele vähe või üldse mitte, samas kui teised võivad muutuda ülitundlikuks ning hammustustega võivad kaasneda suured ja valusad punased randid.
Lendavad sääsed toovad kuuldavale eripärase kileda sumina, mis võib magamist segada.
Sääsk teeb läbi täieliku muundumise läbi nelja eristatava etapi oma elutsükli jooksul: muna, vastne, nukk ja valmik. Esimese kolme etapi pikkus sõltub liigist ja temperatuurist. Culex tarsalis võib oma elutsükli lõpetada 14 päevaga 20 °C juures ja ainult 10 päevaga 25 °C juures. Mõnedel liikidel on elutsükkel nii lühike kui neli päeva või kuni üks kuu. Vastseid leidub lompides ja veega täidetud anumates. Nad hingavad õhku sabaotsas asuva sifooni abil. Nukud on peaaegu sama aktiivsed kui vastsed, aga hingavad läbi rindkerel asetsevate „sarvede“, mis kinnituvad rindkere hingamisavadele. Enamik vastseid toitub mikroorganismidest, aga mõned teistest sääsevastsetest. Mõned vastsed nagu Wyeomyia omad elavad ebaharilikes olukordades. Need sääsevastsed elavad kas vees, mis on kogutud epifüütsete bromeelialiste sisse või vees, mida varuvad lihatoidulised kanntaimed. Deinocerites’e perekonna vastsed elavad ookeaniäärsetes krabiurgudes.
Enamik sääseliike troopikavöötmest väljaspool talvituvad munadena, aga oluline vähemus talvitub vastse või valmikuna. Culex’i perekonna sääsed (St. Louise entsefaliidi nakkusesiirutajad) talvituvad paaritunud emasvalmikutena.
Verd imevate liikide emased leiavad oma ohvrid peamiselt lõhna kaudu. Nad on äärmiselt tundlikud väljahingatud õhus sisalduvale süsihappegaasile ning mitmetele ainetele, mida leidub higis. Mõned inimesed paistavad sääski ligi tõmbavat rohkem kui teised. Kogemuslikud uuringud sääsehammustustest näitavad, et hammustusrisk järgib ligikaudu negatiivset binoomjaotust. Meessoost olemine, ülekaalulisus ja 0-tüüpi veri võivad suurendada hammustusriski. Sääsed tunnetavad soojust, seega leiavad nad väga kergesti kuumaverelisi imetajaid ja linde, kui nad piisavalt lähedale jõuavad.
Sääsed ja tervis
Suures osas maailmast on sääsed suur avalik terviseprobleem; hinnatakse, et igal aastal kannavad nad edasi haigusi rohkem kui 700 miljonile inimesele ja põhjustavad surma umbes 1-le praegu elavale inimesele 17-st. Uus-Meremaal, Suurbritannias, Skandinaavias, USA-s ja teistes parasvöötme riikides on sääsehammustused rohkem lihtsalt tüütud.
Sääskede perekond Anopheles kannab malaariaparasiiti. Enamik sääseliike võib kanda niitussi — parasiiti, mis põhjustab väärastunud seisundit - tuntud kui elevantsustõbi. Enamik sääseliike saab kanda viirushaigusi kollatõbi, polkapalavik, epideemiline polüartriit, Rift Valley palavik ja Lääne-Niiluse viirus. Õnneks ei kanna sääsed edasi HIV-i ega AIDS-i.
Sääse toiduaega tihti ei märgata; hammustus tuleb nähtavale ainult selle immuunreaktsiooni tõttu, mida see esile kutsub. Kui sääsk hammustab inimest, süstib ta sisse sülge ja antikalgendeid. Iga indiviidi kohta kehtib, et esialgsele hammustusele ei järgne reaktsiooni, aga järgnevate hammustustega toodab keha immuunsüsteem antikehi ning hammustus muutub põletikuliseks ja sügelevaks 24 tunni jooksul. See on tavaline reaktsioon noorte laste puhul. Rohkemate hammustustega suureneb inimese immuunsüsteemi tundlikkus ja sügelev punane lööve ilmub minutitega seal, kus immuunreaktsioon on purustanud kapillaarveresooned ja vedelik on naha alla kogunenud. Seda tüüpi reakstioon on tavaline vanemate laste ja täiskasvanute seas. Mõned täiskasvanud võivad muutuda tundetuks sääskede suhtes ja reageerida nende hammustustele vähe või üldse mitte, samas kui teised võivad muutuda ülitundlikuks ning hammustustega võivad kaasneda suured ja valusad punased randid.
Lendavad sääsed toovad kuuldavale eripärase kileda sumina, mis võib magamist segada.
Kaidar
